Viin 1945-1955: raamat ülesehitusest ja uuest lootusest!

Viin 1945-1955: raamat ülesehitusest ja uuest lootusest!

Viini taassünd sõjajärgsel perioodil pole mitte ainult põnev peatükk linna ajaloos, vaid ka uue väljaande teema: "Viin 1945–1955: sissevaateid Viini rajoonimuuseumide päeva näitustesse", mida esitleti täna Mariahilfi rajoonimuuseumis. Raamat, mille on välja andnud ARGE Viini piirkonnamuuseumid ja mida juhib Rudolfsheim-Fünfhausi linnaosa muuseumi direktor Brigitte Neichl, valgustab väljakutseid ja lootusi, mis kujundasid linna Teise maailmasõja järgsetel aastatel. Nagu meinkreis.at teatab, avas Marcus Bruckmann koos muuseumijuhiga Mariahili ürituse. erinevaid teemasid, mida raamatus käsitletakse.

Väljaanne koondab isiklikke lugusid kaasaegsetelt tunnistajatelt, sealhulgas Hilde Schneideri ja Hermine Cerha mälestused, kes kirjeldavad muljetavaldavalt, kuidas kujunes igapäevaelu sõjajärgsel perioodil. Brigitte Neichl tõstis esile ulatuslikke jõupingutusi selle teose loomisel, mis annab ülevaate Viini ainulaadsest kultuurilisest ja sotsiaalsest arengust. 160 lehekülge on ilustatud illustratsioonidega ja valgustavad linnaosade üksikuid lugusid rekonstrueerimise ajal.

Kultuuriline ärkamine ja infrastruktuur

Aastatel 1945–1955, mil Viin nelja okupatsioonivõimu silme all taastati, koges linn märkimisväärseid muutusi. Enne ülesehitustöid tuli teisaldada tohutul hulgal Teise maailmasõja laastavate pommirünnakute tagajärjel tekkinud killustikku ja prügi. Vastavalt bezirksmuseum.at oli siselinn ja Leopoldstadi linnaosad eriti halvasti mõjutatud. 41% Viini hoonetest sai sõjakahjustusi. Üle 50 000 kodu hävis täielikult.

Killustiku äravedu algas kohe pärast sõda ja 1945. aasta lõpuks oli killustikku ära veetud juba 670 000 kuupmeetrit. Trammiliiklus taastus ka 29. aprillil 1945 viie liiniga, et saaks Viini elanikkonda mobiliseerida. Täielik trammivõrk taastati alles 1950. aastal. Kõik see näitab, kui kiiresti linn taastati igapäevaelu väljakutsetele.

Rekonstrueerimismälestised

Viini rekonstrueerimine hõlmas mitte ainult infrastruktuuri, vaid ka sümboolselt olulisi ehitisi, nagu Püha Stefani katedraal ja Riigiooper. Need silmapaistvad hooned sümboliseerisid linna uut algust. Pärast intensiivset renoveerimistöid avati Püha Stefani katedraal uuesti 26. aprillil 1952, Viini Riigiooper aga avati pidulikult publikule 5. novembril 1955. Vastavalt geschichtewiki.wien.gv.at, iseloomustas rekonstrueerimist ka tooraine- ja tööjõupuudus, mis lükkas esimesi suuremaid ehitusprojekte mitu korda edasi.

Raamatus leidis ruumi sama põnev teema: Viini vitraaž, millest rääkis klaasimuuseumi direktor Alicia Waldstein. Siin on ühendatud kunst ja ajalugu ning saab selgeks, kuidas kultuurilised väljendused moodustasid sel ajal olulise osa sotsiaalsest ärkamisest.

Väljaanne on saadaval soovitatava annetuse eest 10 eurot, mõlemad kl office@kreismuseum.at samuti kõigis Viini linnaosas ja erimuuseumides. Tee hävingust uute algusteni ärkab selles raamatus ellu ja kutsub teid uurima meie linna ajalugu. Selles mõttes on väljaanne midagi enamat kui lihtsalt raamat – see on üleskutse aidata minevikku kujundada ja heita pilk keerulisele ajaloolisele ajale.