Erika Pluhar: Elu täis valu ja triumfe – elulugu tema 85. sünnipäevaks!

Erika Pluhar: Elu täis valu ja triumfe – elulugu tema 85. sünnipäevaks!

Erika Pluhar, üks tuntumaid isiksusi Austria kultuurimaastikul, tähistab tänavu oma 85. sünnipäeva. See 28. veebruaril 1939 Viinis sündinud näitleja, laulja ja autor töötas üle nelja aastakümne Viini mainekas Burgtheateris. Seal mängis ta oma muljetavaldava lavalolekuga mitmeid unustamatuid rolle ja vaimustas publikut. Kuigi Pluhar lükkas tagasi Hollywoodi filmide pakkumised ja liidupresidendi kandidatuuri, on tema mõju vaieldamatu. NDR teatab, et artist on tuntud mitte ainult oma näitlemise, vaid ka muusikalise panuse poolest. Tema šansoonikarjäär, mida ta alustas 1970. aastatel, hõlmab arvukalt edukaid albumeid ja koostööd selliste suurkujudega nagu André Heller ja Klaus Trabitsch.

Pluhari elutee polnud aga alati kerge. Lisaks kunstilistele kordaminekutele tuli tal taluda ka isiklikke kannatusi, sealhulgas tütre Anna ja kahe partneri traagilist kaotust. Need kogemused on teda sügavalt mõjutanud ja kajastuvad ka tema elu motos “Sellegipoolest”, mis kaunistab tema eluloo pealkirja. Tema sünnipäeva puhul ilmuv fotobiograafia pakub põnevaid sissevaateid tema ellu avaldamata fotode ja tekstidega. Eluloo esitlus toimus pühapäeval, 20. juulil 2025 ning seda saatis suure tähelepanu ja lugupidamisega.

Elu täis tipphetki

Erika Pluhar alustas oma tähelepanuväärset karjääri pärast Max Reinhardti seminari lõpetamist 1959. aastal. Teatris mängis ta suurtes näidendites, sealhulgas "Antigone" ja "Othello", ning nimetati 1986. aastal kammernäitlejaks. Paljude silmis pole ta mitte ainult Burgtheateri alustala, vaid ka Austria kultuurielus oluline kunstnik. Tema ametlik hüvastijätt Burgtheatriga 1999. aastal oli emotsionaalne hetk, kuid 2004. aastal naasis ta lavale, et publikut taas võluda. Ajalugu Wiki Viin rõhutab, et Pluharil on ka filmiedu, sealhulgas mitme filmi stsenaariumitöö, mis rõhutab tema mitmekülgsust kunstnikuna.

Ta leidis oma eraõnne oma adopteeritud poja Ignazi juures, kelle võttis pärast tütre kaotust oma südameasjaks. See perekonstellatsioon näitab, et hoolimata saatuse rasketest löökidest suutis Pluhar uuesti kogeda armastust ja turvalisust. Poliitiliselt on ta alati olnud lähedane SPÖ-le ja osaleb aktiivselt paremäärmusluse vastu võitlemises, mis tugevdab veelgi tema sotsiaalset mõju. Ta on avaldanud ka mitmeid autobiograafilisi teoseid, mis mitte ainult ei anna ülevaadet tema elust, vaid ka tema mõtetest. Hiljutised väljaanded, nagu "Gitti" (2023), näitavad, et Pluhar jätkab aktiivselt oma kirjutamist. Vikipeedia teatab oma arvukatest auhindadest, millega tunnustatakse tema panust kultuuri, sealhulgas Billy Wilderi auhind ja Viini kuldmedal.