Esietendus Josefstadtis: Bernhardi Teatritegija – skandaalid ja võimumängud!

Esietendus Josefstadtis: Bernhardi Teatritegija – skandaalid ja võimumängud!

23. oktoobril 2025 esietendus Thomas Bernhardi “Teatritegija” teatris Theatre in der Josefstadt. Matthias Hartmanni lavastatud ja Herbert Föttingeriga peaosas on taaslavastatud lugu türanlikust teatrijuhist Brusconist, mis käsitleb nii teatriärile omast kriitikat kui ka sügavaid küsimusi võimu kuritarvitamise kohta. Föttingerit, kes ise on teatri juht, kujutatakse naistevihkaja jõutegelasena ja ta on võtnud vastu väljakutse mängida tegelast, kes teda teatud viisil peegeldab.  nachtkritik.de teatab, et Hartmann kirjeldab end saates kui "põlvkondadevahelist inimest" ja keskendub just sellele võimu kuritarvitamise küsimusele.

Tähelepanuväärne on ka Volker Hintermeieri lavakujundus. Kaheosaline lava peegeldab peategelase sisemist segadust: vasakul pool näeb publik kõrtsis kõledat üritusesaali, paremal pool aga sünget tuba, mis sümboliseerib Brusconi sisemist pimedust. Brusconi naise rolli võtab enda kanda Silvia Meisterle, kes kommenteerib oma tantsuga mehe verbaalseid rünnakuid.

Klassika ajalooga

“Teatritegijat” on peetud sõjajärgse kirjanduse klassikaks alates selle esietendusest 1985. aastal Salzburgi festivalil, mis tekitas juba toona skandaali. Bernhardi provokatiivsetele tekstidele reageerisid tundlikult toonane rahandusminister Franz Vranitzky ja haridusminister Herbert Moritz. Bernhard ise kritiseeris teatri traditsioone ja kutsus ühiskonda muutma. Seetõttu on tükil sümboolne lisaväärtus ka tänapäeval, olgu mis tahes orf.at alla joonitud.

Föttingeri kehastus annab Brusconi tegelaskujule intensiivsuse, mis on publiku tajus märgatav. Viimases stseenis näib Bruscon olevat oma perekonnast rabatud, pomiseb resigneerunud sõnu "Nagu ma teaks seda" ja langeb põlvili, mida võib tõlgendada kui võimsat kujutluspilti tema autoritaarsete ambitsioonide ebaõnnestumisest. Vaatamata suurepärastele näitlejasooritustele oli esietenduse järgne aplaus üsna vaikne, mõne hooga, mis viitas publiku vastakatele reaktsioonidele.

Taust ja kontekst

Lavastust läbib võimu kuritarvitamise ja autoritaarsete struktuuride teema. Hartmann kritiseeris tõsiasja, et misogüünilised tiraadid Bernhardi tekstides ei ole tänapäeval enam vastuvõetavad. Ta rõhutab, et Bernhardi muusikaline keel on lavastuse jaoks väga oluline. See kriitiline uurimine sobib debattidesse võimu ja sooliste suhete rolli üle tänapäeva teatrimaastikul. literaturhaus-wien.at juhib tähelepanu ka sellele, kuidas Bernhardi teosed on intertekstuaalselt seotud ning resoneerivad ajalooliste ja sotsiaalsete teemadega.

Tükk mitte ainult ei viita inimestevahelistele konfliktidele, vaid kritiseerib ka teatriäri ennast. Föttinger loovutab 2026. aastal oma koha Marie Rötzerile ja kavatseb edasisest režiitööst taanduda, Matthias Hartmann aga tahab “Immanuel Kantiga” Viinis taas jalge alla võtta. Tema tagasitulek saab olema põnev, sest tegelaste keerukus ja Bernhardi tekstide kriitiline lähenemine annavad mõista, et teater in der Josefstadt peab end pidevalt ümber defineerima.