Teater üleminekus: Castorf, Jelinek ja originaalsuse otsingud!

Teater üleminekus: Castorf, Jelinek ja originaalsuse otsingud!

Meie teatrielus toimub palju ja mitte ainult Viinis. “Wozzecki” etendus jätkus hiljuti Berliinis pärast 14 aastat Christian Thielemanni juhatusel. Suur riigipööre, mis kütab emotsioone. Samal ajal tähistab Aix-en-Provence edu lugudega “Salome” ja “Butterfly”. Mis saab edasi? Frankfurdis on oodata “Turandoti” lavastust, põnevaid projekte on kavas ka Hamburgis. Küsimus jääb aga, millises suunas saksakeelne teater areneb.

Viimasel ajal on valjemaks läinud hääled, mis on praeguse teatrimaastiku suhtes kriitilised. Saksakeelne teater seisab silmitsi paljude postdramaatilise rajamispõlvkonna nõrkade jäljendajatega. Need on sellised tegelased nagu Frank Castorf, Elfriede Jelinek ja Christoph Schlingensief, kes paratamatult arutlusele tulevad. 1951. aastal Ida-Berliinis sündinud Castorfi peetakse oma eriala meistriks, kes teab, kuidas oma teatrit teadlikult kujundada. Ta töötas aastatel 1992–2015 Rosa-Luxemburg-Platzis Volksbühne kunstilise juhina ja on tihedalt seotud postdramaatilise teatri liikumisega.

Võitlus originaalsuse eest

Noortel lavastajatel ei ole tänapäeval kerge. Võitlus tähelepanu pärast on endiselt päevakäsk kohustuste kindlustamiseks. Teatrijuhid ja funktsioonide sektsioon nõuavad tingimusteta originaalsust. See võib tunduda põnev, kuid seda pole alati lihtne rakendada. Tagasivaade Berliini Schaubühne “hiigelajastule”, kus publikut köitsid sellised lavastajad nagu Peter Stein, Klaus Michael Grüber ja Luc Bondy, näitab, et kunagi tähistati palju rohkem ansamblitööd ja majaspetsiifilist signatuuri.

Huvitaval kombel on trafodena tuntud suurepärased näitlejad vähem nõutud kui mõnikümmend aastat tagasi. Lisaks peetakse kõnekultuuri katastroofiliseks. Akustilisest arusaamatusest ja häirivast mürast toodi näiteks öine “kuriteopaik” – probleem, mis ei puuduta ainult krimisarja, vaid ka paljusid teatrilavastusi.

Postdramaatiline teater ja selle väljakutsed

Postdramaatiline teater, mis on end 1980. aastatest etendusega seotud vormina kehtestanud, kujutab endast selget lahkumist traditsioonilisest kõneteatrist. Selle termini võttis kasutusele Hans-Thies Lehmann 1999. aastal ja see näitab, kuidas sotsiaalsed küsimused ja postmodernistlikud filosoofilised diskursused on lavastustesse integreeritud. Eriti huvitav on uus suund dokumentalistika esteetikale ja erinevate diskursuste lõimimisele igapäevaelust eriteemadeni.

Viimastel aastatel on nüüdisdraamas naastud realistliku esteetika juurde, mida kirjeldatakse kui “postdramaatiline teater”. Sellised arengud näitavad, et pööret realismi poole ei tohiks mõista kui sammu tagasi, vaid pigem kui teatri uut sorti.

Teatritegijate väljakutsed on mitmesugused: nad peavad end pidevalt uuesti leiutama, et jääda aktuaalseks tänapäeva kaasaegses kontekstis. Aga kuidas see asjakohasuse otsimine praktikas avaldub? Seda on veel näha, kuid üks on kindel: teater jääb põnevaks mänguväljaks ka järgmistel aastatel.