Tron: Ares – vaatemäng, mis ununeb kiiresti!

Tron: Ares – vaatemäng, mis ununeb kiiresti!

Legendaarse seriaali "Tron" uusim osa "Tron: Ares" esilinastus 9. novembril 2025. 180 miljoni dollari suuruse eelarvega film püüab taasluua oma eelkäijate, 1982. aasta kultusklassika ja 2011. aasta järge Tron: Legacy legendaarset atmosfääri. Esimesed pilgud näitavad muljetavaldavaid arvutiefekte, mille eesmärk on viia vaatajad digitaalsesse maailma. Kuid mitte kõik ei sära selles futuristlikus maastikus TV MEEDIA teatatud.

Pearežissöör Joachim Rønning ja stsenarist Jesse Wigutow ei suutnud aga kõiki ootusi täita. Kriitikud kurdavad, et tegevuste jadad põhjustavad väsimust ja uued ideed jäävad kõrvale. Kuigi süžee on paljutõotav, ei ole seda tehisintellekti kontekstis täielikult kasutatud. Tegelased näivad kahvatud ja peategelaste saatusele pööratakse vähe tähelepanu. Kuigi Jeff Bridges annab nostalgilise hõngu, peetakse Gillian Andersoni rolli Julian Dillingersi emana tarbetuks.

Heliriba ja pildid

Muusikaliselt toetub film industriaalroki bändile Nine Inch Nails, kelle helide eesmärk on luua vajalik atmosfäär. Üldmulje jääb aga audiovisuaalseks vaatemänguks, mis kiiresti ununeb. Võib eeldada, et nii suur eelarvekohustus on sügava kogemuse sünonüüm.

Vaatemäng toimub ajal, mil filmitööstus üle maailma tunneb tehisintellekti väljakutseid. Aasta tagasi protestisid USA filmitegijad tehisintellekti ohu vastu, mis ei ohusta mitte ainult loomingulist vabadust, vaid ka arvukalt töökohti. Animatsiooniliidu uuring ennustab, et järgmise kolme aasta jooksul võib filmitööstuses kaduda ligi 204 000 töökohta. Need arengud mõjutavad tugevalt eelkõige storyboardi ja kontseptsioonikunstnikke päevauudised teatatud.

Tehisintellekt ja selle varjuküljed

Näitena võib tuua indie-filmi “Kodusõda”, milles Kirsten Dunst särab sõjafotograafina, samas kui osa filmiplakatitest on loodud tehisintellekti tarkvara abil. Kriitikud kurdavad nendel piltidel olevate kummaliste detailide üle, mis esmapilgul head välja näevad, kuid lähemal vaatlemisel esineb sageli vigu. AI-videogeneraatorid suudavad toota ka realistlikke videoid, kuid võitlevad kummaliste valgustingimustega.

Tööstus on sellele murettekitavale arengule reageerinud. Kollektiivlepingutesse on lisatud uued tehisintellekti kasutamise eeskirjad, sealhulgas lubatakse näitlejatel lasta oma nägu ja keha skaneerida. See näitab, et muret kunstnike loometöö pärast võetakse nüüd tõsiselt.

Kõige selle keskel on “Tron: Ares” järjekordne näide sellest, kuidas filmitööstus püüab end kõigist väljakutsetest hoolimata uuesti leiutada. Saab näha, kas film jääb pikaks ajaks meelde või ununeb kiiresti. Üks on kindel: vaidlused tehisintellekti ja selle mõju üle kinole pole veel kaugeltki lõppenud. Liigume ju ajas, mil tehnoloogia võimalused tunduvad peaaegu piiramatud.

Digiajastu, kuhu kino satub, tõotab põnevaid arenguid, kuid seab proovile ka traditsioonilised väärtused. Tehnoloogia ja loovuse vaheline dialoog pakub ka edaspidi põnevaid arutelusid.