Edgar Wrighti jooksev mees: suurejooneline, kuid emotsionaalselt tasane!

Edgar Wrighti jooksev mees: suurejooneline, kuid emotsionaalselt tasane!

Täna, 17. novembril 2025 on kõneaineks Edgar Wrighti lavastatud “Jooksva mehe” taastõlgendus. Muljetavaldava 110 miljoni dollari eest toodetud film esitleb neoonvärvides sädelevaid linnu ja dünaamilisi jälgimiskaadreid, mis köidavad publikut.

Filmi esimeses pooles paisatakse peategelane Ben Richards, keda kehastab Glen Powell, düstoopilisesse telesaatesse, kus teda jahib mõrvarite hord. Põnevaid sarju täiendavad jutusaate elemendid ja põnevad tegevused, samas kui maailma ülesehitamine näib olevat keeruline, kuid mitte täiesti järjekindel. Paljud loo aspektid jäävad selgitamata ja tekitavad küsimusi.

Dramaturgia ja stilistilised otsused

Teises vaatuses film aeglustub, mistõttu osa algsest põnevusest ja visuaalsest vaatemängust kaob. Siin pannakse proovile filmi emotsionaalsus, sest fassaadi taga olev aine osutub üsna lahjaks. Kui originaali satiirilised elemendid, mis viitavad meediahüsteeriale ja sensatsioonilisusele, on olemas, mõjuvad need uues kontekstis taltsakad ja etteaimatavad.

Selle versiooni lahkumine raamatu küünilisest lõpust inspireeriva finaalini toob narratiivile uue maitse, kuid ei suuda saavutada originaali emotsionaalselt sügavat elementi. Glen Powell püüab leida tasakaalu ellujäänu ja traagilise kangelase vahel tegelaskuju arengus.

Tehniline sära ja emotsionaalne tühjus

Tehniliselt on “Jooksev mees” tähelepanuväärne; nii kaameratöö, montaaž kui ka muusika on kvaliteetsed. Efektid on muljetavaldavad, kuid sageli jääb puudu emotsionaalsest sügavusest, mida originaali ambivalentsus oleks võinud kanda. Film püüab positsioneerida end kriitilise düstoopia ja kassahitina, kuid ei suuda kumbagi eesmärki täielikult saavutada. Kuigi see jääb stiililiselt hästi lavastatud ja audiovisuaalselt joovastav, ei lähe vaatajal kaua aega, kui ta tunneb ära selle emotsionaalse tasasuse.

Düstoopiat, milles see lugu aset leiab, võib iseloomustada selliste klassikaliste tunnustega nagu riigikontroll, vägivald ja jälgimine. Need elemendid on kujundanud paljusid filme, millest mõned, nagu "Metropolis" või "1984", kuuluvad tuntuimate düstoopiate hulka. Need näitavad muljetavaldavalt, kuidas sotsiaalsed struktuurid võivad armetutes tingimustes areneda. Düstoopilised filmid käsitlevad sageli diskrimineerimist, keskkonnareostust või tehnoloogia arenguga kaasnevaid ohte – aspekte, mis on märgatavad ka filmis “Jooksev mees”, kuigi mitte alati veenvalt ellu viidud. Teiste düstoopiaklassika hulka kuuluvad "Blade Runner" ja "Hunger Games" seeriad, mis illustreerivad, mis võib juhtuda, kui ühiskond satub surve alla.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Wrighti The Running Man pakub põnevat visuaalset elamust, kuid samas puudub emotsionaalne sügavus, mis võiks publikut köita. Seega jääb üle oodata, kas ja kuidas filmi vaatajad vastu võtavad ning kas see suudab saavutada originaalversiooni kultusliku staatuse või mitte.

Düstoopia ja selle filmide kohandamise kohta lisateabe saamiseks vaadake Wikipedia.