Tabuteema surmast: Nii valmistuvad viinlased hüvasti jätma!
Artikkel heidab valgust Austrias valitsevale sotsiaalsele arutelule suremuse ja enesemääramise üle eluea lõpus.

Tabuteema surmast: Nii valmistuvad viinlased hüvasti jätma!
Viinis muutub suremuse teema üha enam kõneaineks ja mitte ainult arstikabinettides. Surma peetakse sageli ebameeldivaks tabuks, millest paljud eelistavad mitte rääkida. See suundumus on tugevnenud eelkõige koroonapiirangute leevenemise tõttu, mis paneb paljud inimesed intensiivsemalt mõtlema oma kaduvuse üle. Rasked kaotused perekonnas või sõprades panevad elanikkonda korduvalt silmitsi nende enda lõplikkusega. Suur eramatusefirma Himmelblau teatab, et sugulased hakkavad hüvastijätuks valmistuma ja suremise kohta rohkem teada saama.
Kuidas saame valmistuda oma elu viimaseks etapiks? Vananedes kerkib fookusesse küsimus sinu enda surelikkusest. Meid vaevab sageli hirm valu või soovimatute meditsiiniliste abinõude ees. Deutschlandfunk Kultur andmetel tegeleb üha enam inimesi elutahte loomisega, et säilitada enesemääramisõigus kuni elu lõpuni. Tervise- ja meditsiiniõiguse jurist Robert Roßbruch rõhutab, et hirm surmaviisi ees on sageli suurem kui hirm enda ees. Avatud diskussiooni edendamiseks näib siinkohal hädasti vaja informatiivset teavet võimaluste ja õiguste kohta.
Sotsiaalsed tabud ja eetilised kaalutlused
Suremisega tegelemine nõuab ka inimeksistentsi põhiküsimuste sügavamat uurimist. Üks sageli tagaplaanile jäetav aspekt on tõsiasi, et kaasaegne meditsiin võib eluiga pikendada, kuid sellega kaasneb ka oht haigestuda pikaajaliselt. Saksamaa eetikanõukogu rõhutab, et need võimalused seavad meie ühiskonnale väljakutse toime tulla suremise ja surma asjaoludega.
Oluline pole rääkida ainult suremisest, vaid ka sellest, kuidas sellega kaasneda saab. Palliatiivse meditsiini ja haiglaravi arendamine on ülioluline. Nende lähenemisviiside eesmärk on leevendada valu või üksinduse hirmu surmaprotsessi ajal. Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole normaalne, et enamik inimesi sureb haiglates või hooldekodudes. Selle asemel soovivad paljud inimesed sageli surra hospiitsis, kus elu viimase etapi kvaliteet on prioriteet.
Õigused ja enesemääramine
Hästi koostatud elamise testament on arstidele siduv ja reguleerib, milliseid meditsiinilisi meetmeid soovitakse või tagasi lükatakse. Nõuded sellisele korrale on viimastel aastatel juriidiliselt karmistunud, mis avardab inimese enesemääramissoovi elu lõpufaasis. Sellele lisanduvad erakorralised ID-kaardid, mis võimaldavad kriitilistes olukordades kiireid otsuseid teha, kui ka tervishoiualased volikirjad, mis võimaldavad usaldada terviseotsuseid usaldusväärsetele inimestele.
Sellest hoolimata on elulõpuhoolduse teema endiselt vastuoluline teema. Palliatiivse meditsiini eksperdid, nagu Heiner Melching Saksamaa Palliatiivse Meditsiini Seltsist, nõuavad lisateavet kasutusea lõppemise stsenaariumide kohta. Surma peetakse ühiskonnas sageli endiselt tabuks, mis muudab suhtlemise suremissoovide teemal veelgi keerulisemaks. Ainult nende väljakutsetega silmitsi seistes saame leevendada hirmu tundmatu ees.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et enda surma ning sellega kaasnevate õiguste ja otsustega leppimine omab suurt tähtsust. Ajal, mil elus domineerivad üha enam meditsiinilised võimalused, on surelikkusega teadlik tegelemine ja püüdlus väärika, enesemääratud elulõpu poole jätkuvalt oluline sotsiaalne ülesanne.