Viini kongress: Euroopa saatus uuesti määratletud – ülevaade

Viini kongress: Euroopa saatus uuesti määratletud – ülevaade

Viin, muusika- ja kultuurilinn, ei olnud 19. sajandil mitte ainult kunstide keskus, vaid ka oluliste poliitiliste sündmuste sündmuspaik. Silmapaistev peatükk metropoli ajaloos on Viini kongress, mis toimus 18. septembrist 1814 kuni 9. juunini 1815. Austria välisministri prints Klemens von Metternichi juhtimisel kogunesid siia kogu Euroopa keisrid, kuningad ja riigitegelased, et luua uus kord pärast laastavaid Napoleoni sõdu.

Kongressi eesmärk oli selge: määratleda pikaajaline rahukord ja lahendada diplomaatia abil Prantsuse iseseisvussõdadest ja Napoleoni sõdadest tekkinud küsimused. Vaatamata keerulisele olukorrale oli Talleyrandi esindatud Prantsusmaal vaid piiratud mõju otsustele, mille langetasid valdavalt neli suurriiki Venemaa, Suurbritannia, Preisimaa ja Austria.

Kongressi põhimõtted

Kongressil kehtestati viis keskset põhimõtet:

• Restaurierung der politischen Ordnung von 1792.
• Legitimität für die Rückkehr der von Napoleon vertriebenen Herrscher.
• Gewährleistung der Souveränität der Monarchie.
• Verpflichtung zur Unterbindung revolutionärer Bewegungen.
• Schaffung eines Gleichgewichts der europäischen Mächte.

Peamised otsused hõlmasid Bourbonide monarhia taastamist Prantsusmaal, Poola jagamist Preisimaa ja Venemaa vahel ning territooriumide, sealhulgas Salzburgi, Tirooli ja Vorarlbergi, taastamist Austriale. Teine sellest tulenev element oli Saksamaa Konföderatsiooni loomine, mis koosnes 39 osariigist ja oli Austria keisri eesistuja all. Suurbritannia kasutas võimalust tugevdada oma koloniaalvõimu ja säilitas sellised territooriumid nagu Malta ja Tseilon.

Pikaajaline rahuplaan

Viini kongress oli oma korralduslike probleemide poolest nende põhiseaduslike ja poliitiliste struktuuride eelkäija, mis pidi tagama Euroopa tasakaalu kuni Esimese maailmasõjani. See viis "Euroopa kontserdi" moodustamiseni, poliitilise doktriinini, mis rõhutas poliitiliste piiride hoidmist ja suurriikide vahelise koostöö edendamist. Vaatamata kriitikale, et Kongress astus vastu rahvuslikele ja liberaalsetele liikumistele, omistatakse sellele tähtsat rolli peaaegu sadu aastaid kestnud ulatuslike sõdade ärahoidmisel.

Vastavalt Föderaalne kodanikuhariduse agentuur, püsis Euroopa olukord aastatel 1815–1914 suhteliselt stabiilne, kuigi sel perioodil esines mõningaid väiksemaid konflikte. Kongressi määrustik pani aluse, mis kestis kuni 1848-49 revolutsiooniliste murranguteni, mil rahvuslikke püüdlusi ei suudetud täielikult maha suruda.

Viini kongress ei olnud mitte ainult kujundav sündmus oma aja Euroopa poliitikale, vaid seda võib pidada eeskujuks ka hilisematele rahvusvahelistele organisatsioonidele, nagu Rahvasteliit ja ÜRO. 9. juunil 1815 lõppes kongress lõppakti allkirjastamisega, mis juhatas sisse uue ajastu Euroopa ajaloos. Napoleoni vari, kelle tagasipöördumine ja lõplik lüüasaamine Waterloos 1815. aastal oli endiselt õhus, tegi selgeks, kui habras see rahu oli.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Viini kongressil oli Euroopa ajaloos ülioluline roll, pannes aluse 19. sajandi poliitilisele struktuurile ning luues võimalusi rahvusvaheliseks koostööks, mis jääks aktuaalseks ka tulevaste kriiside puhul.