Teater luubi all: uued teosed ja plahvatusohtlikud teemad Viinis!

Teater luubi all: uued teosed ja plahvatusohtlikud teemad Viinis!

Viin on kultuuriliselt elav nagu kunagi varem. 2025. aasta teatrihooajal on juba palju pakkuda värskete lavastuste ja tähelepanuväärsete tükkidega. Täna on linna lavadel edu ja ebaõnnestumiste tasakaal. Viimastel kuudel oleme saanud nautida uusi teoseid autoritelt nagu Turrini, Mitterer ja Kehlmann, kes on köitnud publikut oma loominguliste lähenemistega.

Eriti põnev on Nikolaus Habjani teade, kes toob Berliinist Viini groteskse komöödia “Schicklgruber”. Andrea Breth, kes on tuntud oma muljetavaldavate lavastuste poolest mainekatel lavadel, pühendab end ka Christopher Hamptoni näidendile “A German Life”. See tükk põhineb Joseph Goebbelsi isikliku sekretäri Brunhilde Pomseli liigutavatel märkmetel. Lore Stefanek algatas selle koostöö Brethiga ja Föttinger kirjeldab esimest ehituskatset kui põnevat sündmust, mille tulemus tõotab mitmehäälset lavastust.

Liigutav pilt elust

11. jaanuaril 1911 sündinud Brunhilde Pomsel ei olnud mitte ainult keskne tegelane Goebbelsi kontoris, vaid ka keerulise ajalooga naine. 2014. aastal, 103-aastasena, jagas ta oma mälestusi dokumentaalfilmis "Saksamaa elu", mis põhines 30-tunnisel intervjuul. Tema elu algas Berliini juudi miljöös, ta liitus NSDAP-ga 1933. aastal ja viidi 1942. aastal natsisõbra soovitusel üle Reichi rahvavalgustuse ja propaganda ministeeriumisse. Seal töötas ta kuni sõja lõpuni stenograafina, tegeledes statistikaga manipuleerimise ja propaganda levitamisega.

Pärast sõda koges Pomsel dramaatilist pööret – ta vangistati kolme koonduslaagrisse, enne kui põgenes Lääne-Saksamaale, kus töötas kuni pensionile jäämiseni sekretärina. Natsirežiimis oldud aeg jättis tema ellu selge jälje, kuigi ta väitis kuni surmani, et ei teadnud “lõplikust lahendusest” midagi.

Teater ideoloogia varjus

Vastasseis ajaloo tumedate peatükkidega ei möödu teatris kajata. Natsi-Saksamaal püüdsid võimulolijad teatrit oma eesmärkidel kasutada ning säilitasid dramaturgide ja teatritegijate üle range mõju. Kunstnikud pidid kas kohanema, taanduma või emigreeruma, kusjuures paljud säravad mõistused lahkusid riigist. Weimari vabariigi ideaalid, nagu intellektuaalne vabadus ja soov katsetada, asendusid nüri ja šovinismiga.

Eesmärgiks oli rahvusteadvuse loomine ja “kangelaslike südamete” äratamine, eriti noorte seas. Kuid tegelikkust iseloomustas sageli tsensuur ja loovuse langus – paljud olulised teosed läksid raamatute põletamisel kaotsi. Kontroll teatri üle oli “Reichstheaterkammeri” käes, kes pidi natsionalistliku intellektuaalse struktuuri ülesehitamiseks heaks kiitma olulised otsused.

Kuid vaatamata sellele ajaloole jääb teatri jõud katkematuks. Burgtheateri endine direktor Matthias Hartmann lavastab praegu Bernhardi “Teatrimeistrit” ja mõtiskleb selliste stereotüüpide üle nagu rassism ja vanuseline diskrimineerimine. Föttinger võtab enda kanda ka lavadespoot nimirolli ning valgustab kunsti ja ühiskonna vastasmõjusid.

Näib, et Viinis on algamas teatrihooaeg, mille eesmärk ei ole mitte ainult meelelahutus, vaid ka mõtlema panna. Selles ajaloo ja tänapäeva värvikas segus on põnev näha, milliseid lugusid meie linna lavad lähikuudel räägivad.

Lisateavet käimasoleva Viini teatrihooaja kohta leiate kõigist üksikasjadest alates aruannetest news.at, Vikipeedia ja teater-info.de loe üles.