Hüvasti Claus Peymanniga: Teatrilegend lahkub igaveseks

Hüvasti Claus Peymanniga: Teatrilegend lahkub igaveseks

Teatrimaailm on kaotanud ühe oma suurima visionääri. 1937. aastal Bremenis sündinud Claus Peymann suri 16. juulil 2025 Berlin-Köpenickis. Tema ulatuslik lavastaja ja kunstilise juhi töö pole mitte ainult kujundanud Saksa teatrit, vaid avaldanud mõju ka väljaspool selle piire. Peymann sai eriti kuulsaks Berliner Ensemble’is veedetud ajaga ning tema lavastused seadsid teatriajaloos standardid. juudi kindral meenutab tema radikaalseid ja sageli vastuolulisi teoseid.

Tema karjäär algas 1966. aastal, kui Frankfurdi Theatre am Turmis esietendus Peter Handke lavastus "Audience Insult". Peymanni peeti väsimatuks teerajajaks, kes oma tööga korduvalt kõmu tekitas. Ta võttis oma esimese näitlejajuhtimise üle 1974. aastal Stuttgardis, seejärel töötas aastatel 1979–1986 Schauspielhaus Bochumis ja seejärel kuni 1999. aastani Viini Burgtheateris. Tema lavastus Thomas Bernhardi “Heldenplatz” 1988. aastal, mida tähistati sajandi sündmusena, on eriti meeles.

Vankumatu teatritegija

Peymann polnud mitte ainult lavastusmeister, vaid tuntud ka oma vahetu käitumise ja rangete lavastamislähenemiste poolest. Tal oli innukalt suur talent ja ta avastas oma aja jooksul palju olulisi näitlejaid. Tema lähikondlaste hulka kuulus lisaks Gert Vossile ka Ignaz Kirchner. Need isiklikud sidemed panid ta oma teatri keskmesse. Peegel teatab, et tema viimaseid eluaastaid iseloomustasid terviseprobleemid, kuid Peymann jäi kuni lõpuni aktiivseks ja teatrile pühendunuks.

Tema elutööd peetakse ammendamatuks ja uuenduslikuks. Ta teadis, kuidas publikule oma lavastustega väljakutseid esitada ja mõtlema panna. Tema loomingu tunnuseks oli oskus tuua lavale plahvatusohtlikke päevakajalisi teemasid. Vaatamata vastuolulistele tegevustele, nagu annetuste kogumine RAF-i terroristile Gudrun Ensslinile, jäi ta teatriäris mõjukaks tegelaseks.

Mõju, mis jääb alles

Teatriajalugu on Peymanni loomingust tohutult kasu saanud. Theatergeschichte.org pakub ülevaadet tema mõjudest ja saavutustest. Alates oma algusest kuni direktorina Berliner Ensemble'is on ta endiselt põnev näide teatri jõust.

Kokkuvõttes saab selgeks, et Claus Peymann polnud pelgalt lavastaja, vaid kättemaksja ja inspireerija, kelle pärand elab edasi teatristseenides. Tema elutöö meelitab lähiaastatel kindlasti palju uusi artiste ja vaatajaid, sest tema nägemused on kuulamist ja vaatamist väärt.